PALAMUSE AMATÖÖRTEATRI MINEVIK JA HETKESEIS
Susan Kolde
SISSEJUHATUS
Uurimistöö teema on „Palamuse amatöörteatri minevik ja hetkeseis“. Selle teema valisin põhjusel, et võtsin osa Palamuse amatöörteatri viimasest etendusest „Inishmore´i Leitnant“ ja mind huvitab Palamuse amtöörteatri ajalugu. Teema on aktuaalne, sest „Inismore´i Leitnant“ oli üle 2 aasta esimene etendus ja on lootust, et Palamuse amtöörteater hakkab taas aktiivselt tööle.
Harrastusteater on toonud Palamusel rahvast kokku juba aastaid enne Palamuse amatöörteatrit ja on oluline osa Palamuse kultuurielust.
Uurimistöö eesmärgiks on teada saada, millal ja miks asutati Palamuse amatöörteater, kui palju ja milliseid etendusi on lavastatud ning milliseid tunnustusi on need saanud, kes olid lavastajateks toona ja kes on praegu ning uurida etenduse „Inismore´i Leitnant“ tekkelugu. Töö teoreetiline osa selgitab teatri- ja amatöörteatri mõisteid ning heidab pilgu Palamuse amatöörteatri ajaloole, andes ülevaate tegijatest ja nende töödest läbi aastate. Töö uurimuslikus osas analüüsitakse amatöörteatri tänast päeva, uurides etenduse „Inishmore´i Leitnant“ tekkelugu.
Töö koostamiseks on kasutatud nii internetti, ajaleheartikleid kui ka säilitatud dokumente ja on läbi viidud intervjuusid.
Tänan töös kasutatud informatsiooni eest Palamuse rahavamaja arhiivi, Palamuse muuseumi arhiivi, Tiina Tegelmanni, Valdi Reinast ja Janek Varblast.
1. TEATRI JA HARRASTUSTEATRI MÕISTE
Teater on kunstivorm, mis sisaldab endas omakorda mitut erinevat kunstivormi. Teatrikunst on moodustatud mis tahes kunstivormidest, mida lavastaja otsustab ühes etenduses kasutada (sõnakunst, laul, muusika, tants, dekoratsioonid jne), kuid peamine on siiski näitekunst ja kirjandus.
Teater hõlmab suurt hulka inimesi ja see toimib ainult nende kõigi koostöös. Teater on töökohaks väga paljudele inimesele, alustades juhatajatest ja lõpetades lavatöölistega.
Selle kõige juures jääb teater kui kunstivorm siiski enesevälejendusviisiks ja professionaalse teatri kõrval tegutseb harrastusteater.
Harrastusteater on teater nagu professionaalne teatergi, aga nende erinevuseks on see, et harrastusteater ei tee seda kõike tulu, vaid eneseväljendamise ja kire pärast. Harrastusteater ühendab ühise huviga inimesi ja arendab sellega kultuurielu nii väiksemates kohtades kui ka inimeste seas, kes tahavad lihtsalt vaheldust argielust.
2. PALAMUSE AMATÖÖRTEATRI AJALUGU
Palamusel on tegeletud näitlemisega juba aastaid enne Palamuse amatöörteatrit. Esimest korda esitati Palamusel näitemängu 1889. aastal ja kuni 1997. aastani juhtisid näitemängu Eduard Türk, Rein Olmaru ja Enn Adusson (Palamuse rahvamaja materjal).
2.1. 1997-2005
6. jaanuaril 1996. aastal lavastas Raivo Adlas Palamusel Eesti esimese talvise vabaõhuetenduse, milleks oli Madis Kõivu „Tali“. See oli simultaanetendus, mis algas Palamuse apteegi juures ja lõppes koolimuuseumis (Palamuse muuseumi materjal).
Tegemist oli Vanemuise etendusega, mis innustas Palamuse rahvamaja juhatajat asutama Palamuse amatöörteatrit. Palamuse amatöörteater loodi kahe inimese poolt, kelleks olid lavastaja Raivo Adlas ja tollane rahvamaja juhataja Tiina Tegelmann (intervjuu Tiina Tegelmanniga).
Tiina Tegelmanni nõudmised Palamuse amatöörteatrile olid kõrged ja ta ei leppinud vähemaga kui professionaalse lavastajaga. Tsiteerides Tiina Tegelmanni: “Palamusel on kultuurilugu ja siit ei saa teater puududa. Siin ei saa teatri märksõnal olla madalaid eesmärke, vaid need peavad olema väga suured.“ Teatri tegemine Palamuse amatöörteatris pidi olema kõige suuremas ja õigemas mõistes, seal pidi kehtima teatriskeem: ülesanne, pealisülesanne, töö näitlejaga, töö kõnega, kujundus, muusikaline kujundus, kunstnikutöö. Kõik pidi olema nagu päris teatris.
Dokumente Palamuse amatöörteatri loomisest otseselt ei ole, sest tegemist oli suulise pärandiga ja kahe inimese vahelise usaldusega.
Palamuse amatöörteatrit ei loodud kindlale näitlejate sihtgrupile, vaid näitlejad olid juba olemas nii kooli näiteringidest kui ka täiskasvanute näitetruppidest. Amatöörteatri näitlejad vahetusid vastavalt töös olevale tükile, aga Palamusel oli sellel ajal ka palju karakternäitlejaid, kes andsid siiski kindla põhja.
Palamuse amatöörteatri etendused võtsid maksimumi harrastusteatrite festivalidelt ja osalesid kõikjal, kus vähegi võimalik oli ja etendus võimaldas. Selleks, et Palamuse amtöörteatri etendusi rahastada, olid need projektipõhised (intervjuu Tiina Tegelmanniga).
2005. aastal otsustas Tiina Tegelmann jätta rahvamaja juhtimise sinnapaika ja minna oma elus edasi (intervjuu Tiina Tegelmanniga).
2.1.1. Toimunud etendused:
04. aprill 1998 - „Kevade lavastamine“
Paroodia sellest, kuidas kuulsad Eesti näitlejad võivad tõlgendada „Kevadet“ ja mida sellest arvaksid kuulsad kriitikud. 1999. aastal mängiti seda etendust Oskar Lutsu sünnipäeva ja Palamuse esmamainimise 765. aastapäeva tähistamiseks ka Vanemuise väikese maja laval (Palamuse rahvamaja materjal).
Etenduse oli kokku pannud ja lavale toonud Raivo Adlas. Kuna vahetult enne juubeliüritust oli esietendunud Mati Undi lavastus „Täna õhta kell kuus viskame Lutsu“, siis oli Raivo Adlas oma loole lisanud ka sellest etendusest inspireeritud osa. Kuigi tegelikult ei olnud ta ise etendust veel näinudki, vaid tugines Aarne ja Tiina Tegelmanni muljetele nähtud lavastusest (Palamuse Valla Teataja. veebruar 1999).
Raivo Adlas on öelnud Palamuse valla teatajas, et tema nägemus sai enamjaolt realiseeritud ja kartus, et eri truppidest koosnev näiteseltskond ei tule n-ö järele, ei pidanud paika. Etendus oli sujunud hästi vaatama sellele, et korraga mängiti neljal laval (Palamuse Valla Teataja. juuli 1999).
Lavastus esindas samal aastal Eestit ka Põhjamaade harrastusteatrite festivalil 9.-10. juunil Soomes Venemaa piiri ääres Rääkkyläs. Osa võttis festivalist peale Eesti veel seitse truppi - näitetrupid Soomest, Rootsist, Venemaalt, Lätist ja Leedust. Festivalil autasusid ega kohti ei jagatud, aga peale etendusi olid arutelud ning Eesti etenduse kohta olevat öeldud rohkem positiivset kui negatiivset (Palamuse Valla Teataja. juuli 2000).
30. märts 2003 - „Udumäe kuningas“
Tegemist oli August Wiera 150. sünniaastapäevale pühendatud etendusega, mille koostas ja lavastas Raivo Adlas. Etendusega tähistati Wiera juubelit ka Vanemuise väikeses majas (Palamuse muuseumi materjal).
01.aprill 2005 – T. S. Ellioti värssdraama „Mõrv katedraalis“
Mängiti Palamuse kirikus. Lavastajaks oli Raivo Adlas. Osales ka riigifestivalil ja seal sai parima kõrvalosatäitja auhinna Jaanus Järs (Palamuse muuseumi materjal). Tegemist oli Tiina Tegelmanni diplomitööga, peale mida ta lahkus Palamuse rahvamajast ja ei olnud enam eestvedajaks Palamuse amatöörteatrile. Etendust mängiti erinevates Eesti kirikutes (Intervjuu Tiina Tegelmanniga).
2.2. 2005-2010
Aastal 2005 loobus Tiina Tegelmann Palamuse rahvamaja juhataja ametist ja ei olnud enam Palamuse amatöörteatri eestvedajaks (intervjuu Tiina Tegelmanniga). Läbinud konkursi, sai rahvamaja uueks juhatajaks Valdi Reinas, kes võttis selle kohustusega üle ka Palamuse amtöörteatri eestvedamise. Tsiteerides Valdi Reinast: „Kui tööle läksin, tegi veel Raivo Adlas tükke edasi, siis aga äkki loobus ja nii pidin ise tööle hakkama.“
Valdi Reinase juhendamise ajal valmisid nii mõnedki nukuetendused, aga tehti ka tavalisi etendusi, mis olid kõik mõeldud eelkõige kogu perele. Valdi Reinase sõnul meeldis talle Palamusel väga ja üheks suureks põhjuseks oligi just näitemänguseltskond ning nende ühised reisid näidenditega ja ka suvel lihtsalt lõbu pärast (Intervjuu Valdi Reinasega).
2.2.1. Toimunud etendused:
06. jaanuar 2007 - Madis Kõivu „Tali“
Etendus tehti Oskar Lutsu 120. juubeliks. Etendusi oli kokku kaheksa ja need etendusid Palamuse rahvamajas (Palamuse muuseumi materjal).
27. aprill 2007 - „Sookoll ja sisalik“
Aino Perviku 75. juubeliks lavastatud nukuetendus. Lavastajaks oli Valdi Reinas ja nukud tegi Ingrid Juuse. Tükiga sai palju reisitud mööda maakonda ja käidi ära ka Saaremaal ja Hiiumaal (Intervjuu Valdi Reinasega).
12. juuni 2008 - „Naksitrallid“
Valmis Eno Raua 80. sünniaastapäevaks. Tegemist oli taas nukuetendusega ja nukud tegid Ingrid Juuse ja Janne Vaabla. Selle etendusega reisiti samuti maakonnas palju ringi (Intervjuu Valdi Reinasega).
04. august 2008 - „Hinged lähevad...“
Etendus oli Valdi Reinase dramatiseering. mille aluseks oli Mart Kivastiku jutustused. Tegemist oli tõsisema teemaga tükiga, mille sisu keerles ümber ühe hobuse. Etendused leidsid aset Jõgeva vallas Vilina külas Metsapiiga ratsatalus ja kasutuses oli ka päris hobune (Intervjuu Valdi Reinasega).
2.3. 2010-2014
Taas oli Palamuse rahvamaja ilma juhatajata ja 2010. aasta augustis sai konkursi alusel uueks juhatajaks kauaaegne kultuuri- ja meelelahutusürituste korraldaja Ivar Vinkmann (Lukas 2010). Palamuse amatöörteatril võttis rahvamaja juhataja vahetus üheks aastaks küll hoo maha, kuid juba 2012. aastal tuli Raivo Adlas korraks tagasi ja lavastas Oskar Lutsu etenduse „Soo“. Peale Adlase lavastust jäi Palamuse amatöörteater taas aastaks soiku, sest polnud enam kedagi, kes lavastaks.
2013. aasta lõpus võttis Ivar Vinkmann ühendust arendus-ja projektijuhi Janek Varblasega, kellele pakkus võimalust Palamuse amatöörteatri nime all midagi lavastada. Janek Varblas võttis pakkumise meelsasti vastu ning lavastatavaks etenduseks sai Martin MacDonagh’i näidend „Inishmore´i Leitnant“. Etenduse proovid algasid detsembri lõpus ja esietendus toimus 20. märtsil 2014 Palamuse rahvamajas (Intervjuu Janek Varblasega).
2014. aasta sügisel algasid proovid ka juba uue etendusega, mis tuleb välja 2015. aasta 3. aprillil.
2.3.1. Toimunud etendused:
3. PALAMUSE AMATÖÖRTEATRI HETKESEIS
3.1. Etenduse „Inishmore´i Leitnant“ tekke lugu
„Inishmore´i Leitnant“ ei olnud tükk, mida Janek Varblas oleks pidanud kaua otsima, kui talle anti võimalus Palamuse amatöörteatri sildi all lavastada, vaid see ootas juba aastaid sahtlis oma õiget aega. Janek Varblase sõnul tundis ta, et oli just õige aeg ja sobilik seda tükki Palamusel teha, vaadates mis maailmas toimub ja arvestades, et tükk räägib terrorismist. Tsiteerides Janekit: „Minul on tavaliselt ikka nii, et enne on inimesed ja nende järgi valitakse tükk. Kui meil on ikka Hamlet olemas, siis me mängime ka „Hamletit". Haaranud mõned inimesed Jõgeva linnateatrist kampa, olidki kõik vajalikud karakterid „Inishmore´i Leitnandi“ jaoks olemas. Enamiku näitlejatega oli Janekil olnud seoses näitlemisega ka varasemaid kokkupuuteid, välja arvatud ainukese naisosatäitja Susan Koldega (Intervjuu Janek Varblasega).
Janek Varblase sõnul peaks etendusel olema proove vähemalt 40 ja „Inishmore´i Leitnandiga“ oli neid isegi rohkemgi. Iga proov kestis vähemalt 3 tundi. Kuna näidendis ei olnud väga palju pilte, kus kogu trupp oleks pidanud laval olema, siis paljud proovid toimusid piltide kaupa ja kõik ei pidanud sugugi alati kohal olema. Samas ei jäta ta mainimata, et juppide kaupa tehes saab näitleja ise tervikust aru alles suhteliselt lõpu poole, aga lavastajal peab olema juba alguses teada, mida üldpilt endast kujutama peaks. Nagu näidenditega ikka, siis alustati alguses ainult lugemisproovidega ning neid kulus enne liikuma saamist umbes 5. Esimestes lugemisproovides tehti ära ka isikuanalüüs: milline on mängitava tegelase isiksus, mis on tema tugevaimad iseloomujooned, mis sõnumit tema käitumine kannab ning mis on tema eesmärk selles etenduses, sest laval pole mõtet enne proove tegema hakatagi, kui pole selged tegelaste karakterid ja teada, mida lavale tegema minnakse (Intervjuu Janek Varblasega). (Pildid Lisa1)
Trupp oli ühtne ja intriige ei olnud. Näidendit mõistsid kõik trupiliikmed ühtemoodi ja said hästi aru, mida neilt nõutakse. Truppi kuulusid Rein Karu (Jõgeva linnateatrist), Indrek Uusmaa (Jõgeva linnateatrist), Susan Kolde (uus liige Palamuse amatöörteatris), Kalle Jürgens, Aaro Tralla, Kaspar Sulp ning Riho Jaanuska.
Küsides Janekilt, palju näitlejad lavastamisse sekkusid, ütles ta, et mõtlev näitleja on hea näitleja, sest lavastaja ei pruugi minna asjasse nii sügavale, et märgata pisidetaile ja kui näitleja neile tähelepanu juhib, on see ainult hea. Sellist tähelepanu juhtimist ja koos asjade või seoste avastamist tuli ette nii mõnelgi korral (Intervjuu Janek Varblasega).
Etendusi oli kokku 8:
20., 23. ja 28. märts Palamuse rahvamajas
27. märts Tabivere rahvamajas
06. aprill Väike-Maarja Seltsimajas
10. aprill Jõgeva Kultuurikeskuss
11. aprill Tiigi Seltsimajas
03. mai Rannu Rahvamajas (Harrastusteatrite festival)
Kõikjal algasid etendused nagu päris teatris kell 19.00.
Etenduse kestuseks oli 1h 25 min (ühes vaatuses)
Janeki sõnul on etendustega ringi rännates alati raskem, kuna võõras kohas peab ennast rohkem tõestama. Võõras kohas ei ole oma tuttavaid nägusid, kes käivad võibolla juba mitmendat korda vaatamas ja elavad kaasa juba lihtsalt lähtudes tuttavast näitlejast. Tegemist oli raske musta huumoriga ja selline tükk mõjub erinevatele inimestele väga erinevalt. Enamikus kohtadest võis kuulda rahvast ikkagi naermas, aga kõige vaiksem saal oli 6. aprillil Väike-Maarja Seltsimajas (Intervjuu Janek Varblasega).
Ringi rändamisel ei ole raske ainult mitte publiku erinevus, vaid ka lavad. Erinevates kohtades on erinevad lavad ning sellega kaasnevad erinevad võimalused. Kõige suurem möödapanek oli 11. aprillil Tiigi seltsimajas, kui mälu järgi üsna suur lava ostus poole väiksemaks ja osa lava dekoratsioonidest pidi lihtsalt pildist välja jääma. Tehnika puuduse korral oleks peaaegu ära pidanud jätma heliefektid, kuid sellest kõigest hoolimata oli Janeki arvates just see etendus kõige parem. Tsiteerides Janek Varblast: „Tempo oli hea seetõttu, et lava oli väike“ (Intervjuu Janek Varblasega).
Janeki sõnul ei olnud hirme näitlejate osas muid, kui et Tralla ainult kohale jõuaks. Ühel Palamuse etendusel oli Janek pannud endal juba vaimu valmis, et läheb lavale asendama, kuna näitleja Aaro Trallat ei olnud veel kusagil näha, aga etendus oli juba algamas. Asi lõppes siiski õnnelikult ja näitleja jõudis õigeks ajaks kohale (Intervjuu Janek Varblasega).
Kõige suuremad hirmud olid siiski tehnika ja rekvisiitide osas, sest neid asju ei saa kunagi ette ennustada. Nii mõnelgi etendusel jättis laval kasutatav stardipüstol esimese korra peale paugu tegemata. 3. mail harrastusteatrite festivalil käis näitleja Susan Kolde peast läbi oma 2-3 uut stsenaariumi, kui juba kolmanda vajutuse peale pauku ikka ei tulnud. Neljas vajutus päästis siiski pildi ja mõned tühjad lasud ainult andsid emotsioonile jõudu juurde.
Eks apse oli ikka igasuguseid. Tabivere rahvamajas juhtus näiteks selline lugu, et kaks näitlejat olid natuke purjakil ja lavale minnes pobisesid teksti vaevaliselt ja nii vaikselt, et rahva sekka oli raske kuulda. Etenduse kasuks mängis see, et üks näitlejatest pidigi purjakil tegelast mängima.
Ühel Palamuse etendusel oli üks tegelastest unustanud lavale püstoli, millega teine tegelane pidi laval olevat kassi sihtima. Olude sunnil ei jäänud näitlejal muud üle, kui lavalt suur nuga haarata ja ähvardada sellega kassi tappa. Tegelikult mängiti see väga hästi välja, sest see võigas pilt tekitas rahvas rohkem emotsioone, kui algselt plaanis olnud püstol.
Kui kõik pisikesed apsud välja jätta, siis jäi lavastaja siiski etendusega rahule ja usub, et rahule jäi ka publik (Intervjuu Janek Varblasega). (Pildid Lisa2)
3.2. Praegu töös olevad etendused ja tulevikuplaanid
2014. aasta veebruaris tekkis Palamuse laulustuudio õpetajal Karmo Toomel idee viia kokku laulmine ja teater. Otsustati alustada projektiga, milleks oli Arvo Valtoni raamatu põhjal kokku pandud etendus „Kahekõned kohvikutes“. Arvo Valtoni raamatust on võetud omavahel sidumata dialoogid ja pandud kokku üheks seotud stsenaariumiks.
Lugu räägib ühe kohvik-restorani tööpäevast. Kohviku miljöös mängib elav muusika. Kohviku külastajate dialoogid on piltide kaupa ja iga pildi lõpus lauldakse, aga tegu ei ole muusikaliga, vaid need laulud oleks justkui planeeritud esinemised kohvikus. Kohviku omanik ja teenindaja on ainukesed läbivad tegelased, kes on seotud ka teiste tegelaste piltidega.
Etenduse lavastajaks on Karmo Toome. Enamiku laulutekstide muusika autoriks on samuti tema (välja arvatud ühe, mille muusika autoriks on Susan Kolde). Laulu sõnad on kirjutatud Rainer Lepiku poolt, sh on ühe laulu teksti autoriks Susan Kolde. Valguse ja heli on enda peale võtnud Rein Karu ja Made Ratassepp. Osades on Anni Zimmermann, Mari-Liis Kalla, Karmo Toome, Susan Kolde, Kaspar Sulp, Rein Karu ja Ingel Liis Haljas.
Etendust mängitakse 6 korda, millest 4 leiavad aset Palamuse rahvamajas ja 2 Jõgeva kohvikus Ateljee. Esietendus toimub 3. aprillil 2015. Samuti on plaanis jätkata Palamuse amatöörteatri traditsiooni osaleda harrastusteatrite festivalidel ja etendus on registreeritud nii külateatrite festivalile kui ka Jõgevamaa/Tartumaa festivalile. (Pildid Lisa3)
Palamusel leidub alati keegi, kes teatri käima tõmbab, ja on loota, et sügisest seab Tegelmannide suguvõsa taas oma sammud Palamuse amatöörteatrisse. Ka Karmo Toome ja Susan Kolde leiavad, et välja ei sure Palamuse amatöörteater kindlasti, vaid oodata on uue põlvkonna tulekut.
KOKKUVÕTE
Uurimistöö „Palamuse amatöörteatri minevik ja hetkeseis“ eesmärgiks oli teada saada, millal ja miks asutati Palamuse amatöörteater, kui palju ja milliseid etendusi on lavastatud ning milliseid tunnustusi on need saanud, kes olid lavastajateks toona ja kes on praegu ning uurida etenduse „Inismore´i Leitnant“ tekkelugu.
Palamuse amatöörteater asutati 1997. aastal Tiina Tegelmanni ja Raivo Adlase poolt. Ajendiks oli, et Palamusel on kultuurilugu ja teatri puudumine ei ole õigustatud. Dokumente asutamisest ei ole, sest tegemist oli suulise pärandiga.
Palamuse amatöörteatris on aastate jooksul kokku etendatud 21 etendust. Etendustega on võidetd erinevaid auhindu festivalidel, sealhulgas parima mees- ja naisosatäitja ning parima lavastuse tiitel.
Palamuse amatöörteatril on olnud 2 kindlat lavastajat. Kuni aastani 2006 oli lavastajaks Raivo Adlas ja peale seda võttis lavastajarolli üle tollane rahvamaja juhataja Valdi Reinas. Aastast 2010 ei ole olnud Palamus amatöörteatril kindlat lavastajat. Aastal 2014 lavastas Janek Varblas etenduse „Inishmore´i Leitnant“ ja aastal 2015 on välja tulemas etendus „Kahekõned kohvikutes“, mille lavastajaks on Karmo Toome.
Aastal 2013 otsustas Ivar Vinkmann Palamuse amatöörteatri taas ellu äratada ning pakkus Janek Varblasele võimalust Palamusel midagi lavastada. Kuna Janekil oli juba aastaid üks tükk sahtlis oma aega oodanud ja Palamusel olid olemas selleks vajalikud inimesed, võttis ta pakkumise vastu ja lavastas etenduse „Inishmore´i Leutnant“.
Soovitan uurimistööd lugeda kõigil, kes on vähegi huvitatud Palamuse amatöörteatrist ja selle ajaloost, sest töö annab sellest põhjaliku ülevaate.
Uurimistööd tehes õppisin kasutama arhiivist saadud allikaid ja sain hariva kogemuse, kuidas läbi viia intervjuusid. Samuti sain vastused kõigile oma küsimustele, mis on seotud Palamuse amatöörteatriga.
SUMMARY
The subject of the research paper is „Past and present of the Palamuse Amatöörteater“. The goals of research were to get to know when and why Palamuse Amatöörteater was founded, which and how many plays there have been, what recognitions they have gained, who were the directors at first and who are directors nowadays. The other goal was to examine genesis of the 2014 spectacle „The Lieutenant of Inishmore“.
Palamuse Amatöörteater was founded by Tiina Tegelmann and Raivo Adlas in 1997 to continue and complete the culture history of Palamuse. Over the years, there have been played 21 spectacles and some of them have been awarded in festivals with different awards including the best actor, the best actress and the best spectacle awards.
There have been two permanent directors in Palamuse Amatöörteater: Raivo Adlas and Valdi Reinas. Since 2010, there have been no permanent directors, spectacles have been created project based by different directors.
„The Lieutenant of Inishmore“ was staged in 2014 to revive Palamuse Amatöörteater. Ivar Vinkmann, the head of the Palamuse public house, offered to Janek Varblas the opportunity to find and direct a play under the name of the Palamuse Amatöörteater. Janek Varblas accepted the offer and used it to stage a play he had had in mind for a long time.
I recommend this research paper to all people interested in Palamuse Amatöörteater and its history.
Susan Kolde
SISSEJUHATUS
Uurimistöö teema on „Palamuse amatöörteatri minevik ja hetkeseis“. Selle teema valisin põhjusel, et võtsin osa Palamuse amatöörteatri viimasest etendusest „Inishmore´i Leitnant“ ja mind huvitab Palamuse amtöörteatri ajalugu. Teema on aktuaalne, sest „Inismore´i Leitnant“ oli üle 2 aasta esimene etendus ja on lootust, et Palamuse amtöörteater hakkab taas aktiivselt tööle.
Harrastusteater on toonud Palamusel rahvast kokku juba aastaid enne Palamuse amatöörteatrit ja on oluline osa Palamuse kultuurielust.
Uurimistöö eesmärgiks on teada saada, millal ja miks asutati Palamuse amatöörteater, kui palju ja milliseid etendusi on lavastatud ning milliseid tunnustusi on need saanud, kes olid lavastajateks toona ja kes on praegu ning uurida etenduse „Inismore´i Leitnant“ tekkelugu. Töö teoreetiline osa selgitab teatri- ja amatöörteatri mõisteid ning heidab pilgu Palamuse amatöörteatri ajaloole, andes ülevaate tegijatest ja nende töödest läbi aastate. Töö uurimuslikus osas analüüsitakse amatöörteatri tänast päeva, uurides etenduse „Inishmore´i Leitnant“ tekkelugu.
Töö koostamiseks on kasutatud nii internetti, ajaleheartikleid kui ka säilitatud dokumente ja on läbi viidud intervjuusid.
Tänan töös kasutatud informatsiooni eest Palamuse rahavamaja arhiivi, Palamuse muuseumi arhiivi, Tiina Tegelmanni, Valdi Reinast ja Janek Varblast.
1. TEATRI JA HARRASTUSTEATRI MÕISTE
Teater on kunstivorm, mis sisaldab endas omakorda mitut erinevat kunstivormi. Teatrikunst on moodustatud mis tahes kunstivormidest, mida lavastaja otsustab ühes etenduses kasutada (sõnakunst, laul, muusika, tants, dekoratsioonid jne), kuid peamine on siiski näitekunst ja kirjandus.
Teater hõlmab suurt hulka inimesi ja see toimib ainult nende kõigi koostöös. Teater on töökohaks väga paljudele inimesele, alustades juhatajatest ja lõpetades lavatöölistega.
Selle kõige juures jääb teater kui kunstivorm siiski enesevälejendusviisiks ja professionaalse teatri kõrval tegutseb harrastusteater.
Harrastusteater on teater nagu professionaalne teatergi, aga nende erinevuseks on see, et harrastusteater ei tee seda kõike tulu, vaid eneseväljendamise ja kire pärast. Harrastusteater ühendab ühise huviga inimesi ja arendab sellega kultuurielu nii väiksemates kohtades kui ka inimeste seas, kes tahavad lihtsalt vaheldust argielust.
2. PALAMUSE AMATÖÖRTEATRI AJALUGU
Palamusel on tegeletud näitlemisega juba aastaid enne Palamuse amatöörteatrit. Esimest korda esitati Palamusel näitemängu 1889. aastal ja kuni 1997. aastani juhtisid näitemängu Eduard Türk, Rein Olmaru ja Enn Adusson (Palamuse rahvamaja materjal).
2.1. 1997-2005
6. jaanuaril 1996. aastal lavastas Raivo Adlas Palamusel Eesti esimese talvise vabaõhuetenduse, milleks oli Madis Kõivu „Tali“. See oli simultaanetendus, mis algas Palamuse apteegi juures ja lõppes koolimuuseumis (Palamuse muuseumi materjal).
Tegemist oli Vanemuise etendusega, mis innustas Palamuse rahvamaja juhatajat asutama Palamuse amatöörteatrit. Palamuse amatöörteater loodi kahe inimese poolt, kelleks olid lavastaja Raivo Adlas ja tollane rahvamaja juhataja Tiina Tegelmann (intervjuu Tiina Tegelmanniga).
Tiina Tegelmanni nõudmised Palamuse amatöörteatrile olid kõrged ja ta ei leppinud vähemaga kui professionaalse lavastajaga. Tsiteerides Tiina Tegelmanni: “Palamusel on kultuurilugu ja siit ei saa teater puududa. Siin ei saa teatri märksõnal olla madalaid eesmärke, vaid need peavad olema väga suured.“ Teatri tegemine Palamuse amatöörteatris pidi olema kõige suuremas ja õigemas mõistes, seal pidi kehtima teatriskeem: ülesanne, pealisülesanne, töö näitlejaga, töö kõnega, kujundus, muusikaline kujundus, kunstnikutöö. Kõik pidi olema nagu päris teatris.
Dokumente Palamuse amatöörteatri loomisest otseselt ei ole, sest tegemist oli suulise pärandiga ja kahe inimese vahelise usaldusega.
Palamuse amatöörteatrit ei loodud kindlale näitlejate sihtgrupile, vaid näitlejad olid juba olemas nii kooli näiteringidest kui ka täiskasvanute näitetruppidest. Amatöörteatri näitlejad vahetusid vastavalt töös olevale tükile, aga Palamusel oli sellel ajal ka palju karakternäitlejaid, kes andsid siiski kindla põhja.
Palamuse amatöörteatri etendused võtsid maksimumi harrastusteatrite festivalidelt ja osalesid kõikjal, kus vähegi võimalik oli ja etendus võimaldas. Selleks, et Palamuse amtöörteatri etendusi rahastada, olid need projektipõhised (intervjuu Tiina Tegelmanniga).
2005. aastal otsustas Tiina Tegelmann jätta rahvamaja juhtimise sinnapaika ja minna oma elus edasi (intervjuu Tiina Tegelmanniga).
2.1.1. Toimunud etendused:
- mai 1997 - „Sel kevadel Paunveres“
04. aprill 1998 - „Kevade lavastamine“
Paroodia sellest, kuidas kuulsad Eesti näitlejad võivad tõlgendada „Kevadet“ ja mida sellest arvaksid kuulsad kriitikud. 1999. aastal mängiti seda etendust Oskar Lutsu sünnipäeva ja Palamuse esmamainimise 765. aastapäeva tähistamiseks ka Vanemuise väikese maja laval (Palamuse rahvamaja materjal).
Etenduse oli kokku pannud ja lavale toonud Raivo Adlas. Kuna vahetult enne juubeliüritust oli esietendunud Mati Undi lavastus „Täna õhta kell kuus viskame Lutsu“, siis oli Raivo Adlas oma loole lisanud ka sellest etendusest inspireeritud osa. Kuigi tegelikult ei olnud ta ise etendust veel näinudki, vaid tugines Aarne ja Tiina Tegelmanni muljetele nähtud lavastusest (Palamuse Valla Teataja. veebruar 1999).
- mai 1999 - „Kolm munka“
- juuni 1999 -„Kevad. Suvi. Sügis. Talv“
Raivo Adlas on öelnud Palamuse valla teatajas, et tema nägemus sai enamjaolt realiseeritud ja kartus, et eri truppidest koosnev näiteseltskond ei tule n-ö järele, ei pidanud paika. Etendus oli sujunud hästi vaatama sellele, et korraga mängiti neljal laval (Palamuse Valla Teataja. juuli 1999).
- märts 2000 - Ardo Paasilinna „Ulguv mölder“
Lavastus esindas samal aastal Eestit ka Põhjamaade harrastusteatrite festivalil 9.-10. juunil Soomes Venemaa piiri ääres Rääkkyläs. Osa võttis festivalist peale Eesti veel seitse truppi - näitetrupid Soomest, Rootsist, Venemaalt, Lätist ja Leedust. Festivalil autasusid ega kohti ei jagatud, aga peale etendusi olid arutelud ning Eesti etenduse kohta olevat öeldud rohkem positiivset kui negatiivset (Palamuse Valla Teataja. juuli 2000).
- mai 2001 - Ain Kalmuse „Juudas“
- juuni 2002 - Mart Raua“Suveöö ilmsi“
- oktoober 2002 - Hendrik Lindepuu näidend „Kevade 9 aastat hiljem“
30. märts 2003 - „Udumäe kuningas“
Tegemist oli August Wiera 150. sünniaastapäevale pühendatud etendusega, mille koostas ja lavastas Raivo Adlas. Etendusega tähistati Wiera juubelit ka Vanemuise väikeses majas (Palamuse muuseumi materjal).
- juuni 2004 - Oskar Lutsu „Tagahoovis“
01.aprill 2005 – T. S. Ellioti värssdraama „Mõrv katedraalis“
Mängiti Palamuse kirikus. Lavastajaks oli Raivo Adlas. Osales ka riigifestivalil ja seal sai parima kõrvalosatäitja auhinna Jaanus Järs (Palamuse muuseumi materjal). Tegemist oli Tiina Tegelmanni diplomitööga, peale mida ta lahkus Palamuse rahvamajast ja ei olnud enam eestvedajaks Palamuse amatöörteatrile. Etendust mängiti erinevates Eesti kirikutes (Intervjuu Tiina Tegelmanniga).
2.2. 2005-2010
Aastal 2005 loobus Tiina Tegelmann Palamuse rahvamaja juhataja ametist ja ei olnud enam Palamuse amatöörteatri eestvedajaks (intervjuu Tiina Tegelmanniga). Läbinud konkursi, sai rahvamaja uueks juhatajaks Valdi Reinas, kes võttis selle kohustusega üle ka Palamuse amtöörteatri eestvedamise. Tsiteerides Valdi Reinast: „Kui tööle läksin, tegi veel Raivo Adlas tükke edasi, siis aga äkki loobus ja nii pidin ise tööle hakkama.“
Valdi Reinase juhendamise ajal valmisid nii mõnedki nukuetendused, aga tehti ka tavalisi etendusi, mis olid kõik mõeldud eelkõige kogu perele. Valdi Reinase sõnul meeldis talle Palamusel väga ja üheks suureks põhjuseks oligi just näitemänguseltskond ning nende ühised reisid näidenditega ja ka suvel lihtsalt lõbu pärast (Intervjuu Valdi Reinasega).
2.2.1. Toimunud etendused:
- juuli 2006 - Veiko Märka „Sabani sõlmes Luts“
06. jaanuar 2007 - Madis Kõivu „Tali“
Etendus tehti Oskar Lutsu 120. juubeliks. Etendusi oli kokku kaheksa ja need etendusid Palamuse rahvamajas (Palamuse muuseumi materjal).
27. aprill 2007 - „Sookoll ja sisalik“
Aino Perviku 75. juubeliks lavastatud nukuetendus. Lavastajaks oli Valdi Reinas ja nukud tegi Ingrid Juuse. Tükiga sai palju reisitud mööda maakonda ja käidi ära ka Saaremaal ja Hiiumaal (Intervjuu Valdi Reinasega).
- juuni 2007 - „Kullaketrajad“
- august 2007 - Jaan Kaplinski etendus „Mereröövel vastu tahtmist“
12. juuni 2008 - „Naksitrallid“
Valmis Eno Raua 80. sünniaastapäevaks. Tegemist oli taas nukuetendusega ja nukud tegid Ingrid Juuse ja Janne Vaabla. Selle etendusega reisiti samuti maakonnas palju ringi (Intervjuu Valdi Reinasega).
04. august 2008 - „Hinged lähevad...“
Etendus oli Valdi Reinase dramatiseering. mille aluseks oli Mart Kivastiku jutustused. Tegemist oli tõsisema teemaga tükiga, mille sisu keerles ümber ühe hobuse. Etendused leidsid aset Jõgeva vallas Vilina külas Metsapiiga ratsatalus ja kasutuses oli ka päris hobune (Intervjuu Valdi Reinasega).
- märt 2009 - Oskar Lutsu „Paunvere“
2.3. 2010-2014
Taas oli Palamuse rahvamaja ilma juhatajata ja 2010. aasta augustis sai konkursi alusel uueks juhatajaks kauaaegne kultuuri- ja meelelahutusürituste korraldaja Ivar Vinkmann (Lukas 2010). Palamuse amatöörteatril võttis rahvamaja juhataja vahetus üheks aastaks küll hoo maha, kuid juba 2012. aastal tuli Raivo Adlas korraks tagasi ja lavastas Oskar Lutsu etenduse „Soo“. Peale Adlase lavastust jäi Palamuse amatöörteater taas aastaks soiku, sest polnud enam kedagi, kes lavastaks.
2013. aasta lõpus võttis Ivar Vinkmann ühendust arendus-ja projektijuhi Janek Varblasega, kellele pakkus võimalust Palamuse amatöörteatri nime all midagi lavastada. Janek Varblas võttis pakkumise meelsasti vastu ning lavastatavaks etenduseks sai Martin MacDonagh’i näidend „Inishmore´i Leitnant“. Etenduse proovid algasid detsembri lõpus ja esietendus toimus 20. märtsil 2014 Palamuse rahvamajas (Intervjuu Janek Varblasega).
2014. aasta sügisel algasid proovid ka juba uue etendusega, mis tuleb välja 2015. aasta 3. aprillil.
2.3.1. Toimunud etendused:
- märts 2012 - Oskar Lutsu „Soo“
- märts 2014 - Martin MacDonagh’i „Inishmore´i Leitnant“
3. PALAMUSE AMATÖÖRTEATRI HETKESEIS
3.1. Etenduse „Inishmore´i Leitnant“ tekke lugu
„Inishmore´i Leitnant“ ei olnud tükk, mida Janek Varblas oleks pidanud kaua otsima, kui talle anti võimalus Palamuse amatöörteatri sildi all lavastada, vaid see ootas juba aastaid sahtlis oma õiget aega. Janek Varblase sõnul tundis ta, et oli just õige aeg ja sobilik seda tükki Palamusel teha, vaadates mis maailmas toimub ja arvestades, et tükk räägib terrorismist. Tsiteerides Janekit: „Minul on tavaliselt ikka nii, et enne on inimesed ja nende järgi valitakse tükk. Kui meil on ikka Hamlet olemas, siis me mängime ka „Hamletit". Haaranud mõned inimesed Jõgeva linnateatrist kampa, olidki kõik vajalikud karakterid „Inishmore´i Leitnandi“ jaoks olemas. Enamiku näitlejatega oli Janekil olnud seoses näitlemisega ka varasemaid kokkupuuteid, välja arvatud ainukese naisosatäitja Susan Koldega (Intervjuu Janek Varblasega).
Janek Varblase sõnul peaks etendusel olema proove vähemalt 40 ja „Inishmore´i Leitnandiga“ oli neid isegi rohkemgi. Iga proov kestis vähemalt 3 tundi. Kuna näidendis ei olnud väga palju pilte, kus kogu trupp oleks pidanud laval olema, siis paljud proovid toimusid piltide kaupa ja kõik ei pidanud sugugi alati kohal olema. Samas ei jäta ta mainimata, et juppide kaupa tehes saab näitleja ise tervikust aru alles suhteliselt lõpu poole, aga lavastajal peab olema juba alguses teada, mida üldpilt endast kujutama peaks. Nagu näidenditega ikka, siis alustati alguses ainult lugemisproovidega ning neid kulus enne liikuma saamist umbes 5. Esimestes lugemisproovides tehti ära ka isikuanalüüs: milline on mängitava tegelase isiksus, mis on tema tugevaimad iseloomujooned, mis sõnumit tema käitumine kannab ning mis on tema eesmärk selles etenduses, sest laval pole mõtet enne proove tegema hakatagi, kui pole selged tegelaste karakterid ja teada, mida lavale tegema minnakse (Intervjuu Janek Varblasega). (Pildid Lisa1)
Trupp oli ühtne ja intriige ei olnud. Näidendit mõistsid kõik trupiliikmed ühtemoodi ja said hästi aru, mida neilt nõutakse. Truppi kuulusid Rein Karu (Jõgeva linnateatrist), Indrek Uusmaa (Jõgeva linnateatrist), Susan Kolde (uus liige Palamuse amatöörteatris), Kalle Jürgens, Aaro Tralla, Kaspar Sulp ning Riho Jaanuska.
Küsides Janekilt, palju näitlejad lavastamisse sekkusid, ütles ta, et mõtlev näitleja on hea näitleja, sest lavastaja ei pruugi minna asjasse nii sügavale, et märgata pisidetaile ja kui näitleja neile tähelepanu juhib, on see ainult hea. Sellist tähelepanu juhtimist ja koos asjade või seoste avastamist tuli ette nii mõnelgi korral (Intervjuu Janek Varblasega).
Etendusi oli kokku 8:
20., 23. ja 28. märts Palamuse rahvamajas
27. märts Tabivere rahvamajas
06. aprill Väike-Maarja Seltsimajas
10. aprill Jõgeva Kultuurikeskuss
11. aprill Tiigi Seltsimajas
03. mai Rannu Rahvamajas (Harrastusteatrite festival)
Kõikjal algasid etendused nagu päris teatris kell 19.00.
Etenduse kestuseks oli 1h 25 min (ühes vaatuses)
Janeki sõnul on etendustega ringi rännates alati raskem, kuna võõras kohas peab ennast rohkem tõestama. Võõras kohas ei ole oma tuttavaid nägusid, kes käivad võibolla juba mitmendat korda vaatamas ja elavad kaasa juba lihtsalt lähtudes tuttavast näitlejast. Tegemist oli raske musta huumoriga ja selline tükk mõjub erinevatele inimestele väga erinevalt. Enamikus kohtadest võis kuulda rahvast ikkagi naermas, aga kõige vaiksem saal oli 6. aprillil Väike-Maarja Seltsimajas (Intervjuu Janek Varblasega).
Ringi rändamisel ei ole raske ainult mitte publiku erinevus, vaid ka lavad. Erinevates kohtades on erinevad lavad ning sellega kaasnevad erinevad võimalused. Kõige suurem möödapanek oli 11. aprillil Tiigi seltsimajas, kui mälu järgi üsna suur lava ostus poole väiksemaks ja osa lava dekoratsioonidest pidi lihtsalt pildist välja jääma. Tehnika puuduse korral oleks peaaegu ära pidanud jätma heliefektid, kuid sellest kõigest hoolimata oli Janeki arvates just see etendus kõige parem. Tsiteerides Janek Varblast: „Tempo oli hea seetõttu, et lava oli väike“ (Intervjuu Janek Varblasega).
Janeki sõnul ei olnud hirme näitlejate osas muid, kui et Tralla ainult kohale jõuaks. Ühel Palamuse etendusel oli Janek pannud endal juba vaimu valmis, et läheb lavale asendama, kuna näitleja Aaro Trallat ei olnud veel kusagil näha, aga etendus oli juba algamas. Asi lõppes siiski õnnelikult ja näitleja jõudis õigeks ajaks kohale (Intervjuu Janek Varblasega).
Kõige suuremad hirmud olid siiski tehnika ja rekvisiitide osas, sest neid asju ei saa kunagi ette ennustada. Nii mõnelgi etendusel jättis laval kasutatav stardipüstol esimese korra peale paugu tegemata. 3. mail harrastusteatrite festivalil käis näitleja Susan Kolde peast läbi oma 2-3 uut stsenaariumi, kui juba kolmanda vajutuse peale pauku ikka ei tulnud. Neljas vajutus päästis siiski pildi ja mõned tühjad lasud ainult andsid emotsioonile jõudu juurde.
Eks apse oli ikka igasuguseid. Tabivere rahvamajas juhtus näiteks selline lugu, et kaks näitlejat olid natuke purjakil ja lavale minnes pobisesid teksti vaevaliselt ja nii vaikselt, et rahva sekka oli raske kuulda. Etenduse kasuks mängis see, et üks näitlejatest pidigi purjakil tegelast mängima.
Ühel Palamuse etendusel oli üks tegelastest unustanud lavale püstoli, millega teine tegelane pidi laval olevat kassi sihtima. Olude sunnil ei jäänud näitlejal muud üle, kui lavalt suur nuga haarata ja ähvardada sellega kassi tappa. Tegelikult mängiti see väga hästi välja, sest see võigas pilt tekitas rahvas rohkem emotsioone, kui algselt plaanis olnud püstol.
Kui kõik pisikesed apsud välja jätta, siis jäi lavastaja siiski etendusega rahule ja usub, et rahule jäi ka publik (Intervjuu Janek Varblasega). (Pildid Lisa2)
3.2. Praegu töös olevad etendused ja tulevikuplaanid
2014. aasta veebruaris tekkis Palamuse laulustuudio õpetajal Karmo Toomel idee viia kokku laulmine ja teater. Otsustati alustada projektiga, milleks oli Arvo Valtoni raamatu põhjal kokku pandud etendus „Kahekõned kohvikutes“. Arvo Valtoni raamatust on võetud omavahel sidumata dialoogid ja pandud kokku üheks seotud stsenaariumiks.
Lugu räägib ühe kohvik-restorani tööpäevast. Kohviku miljöös mängib elav muusika. Kohviku külastajate dialoogid on piltide kaupa ja iga pildi lõpus lauldakse, aga tegu ei ole muusikaliga, vaid need laulud oleks justkui planeeritud esinemised kohvikus. Kohviku omanik ja teenindaja on ainukesed läbivad tegelased, kes on seotud ka teiste tegelaste piltidega.
Etenduse lavastajaks on Karmo Toome. Enamiku laulutekstide muusika autoriks on samuti tema (välja arvatud ühe, mille muusika autoriks on Susan Kolde). Laulu sõnad on kirjutatud Rainer Lepiku poolt, sh on ühe laulu teksti autoriks Susan Kolde. Valguse ja heli on enda peale võtnud Rein Karu ja Made Ratassepp. Osades on Anni Zimmermann, Mari-Liis Kalla, Karmo Toome, Susan Kolde, Kaspar Sulp, Rein Karu ja Ingel Liis Haljas.
Etendust mängitakse 6 korda, millest 4 leiavad aset Palamuse rahvamajas ja 2 Jõgeva kohvikus Ateljee. Esietendus toimub 3. aprillil 2015. Samuti on plaanis jätkata Palamuse amatöörteatri traditsiooni osaleda harrastusteatrite festivalidel ja etendus on registreeritud nii külateatrite festivalile kui ka Jõgevamaa/Tartumaa festivalile. (Pildid Lisa3)
Palamusel leidub alati keegi, kes teatri käima tõmbab, ja on loota, et sügisest seab Tegelmannide suguvõsa taas oma sammud Palamuse amatöörteatrisse. Ka Karmo Toome ja Susan Kolde leiavad, et välja ei sure Palamuse amatöörteater kindlasti, vaid oodata on uue põlvkonna tulekut.
KOKKUVÕTE
Uurimistöö „Palamuse amatöörteatri minevik ja hetkeseis“ eesmärgiks oli teada saada, millal ja miks asutati Palamuse amatöörteater, kui palju ja milliseid etendusi on lavastatud ning milliseid tunnustusi on need saanud, kes olid lavastajateks toona ja kes on praegu ning uurida etenduse „Inismore´i Leitnant“ tekkelugu.
Palamuse amatöörteater asutati 1997. aastal Tiina Tegelmanni ja Raivo Adlase poolt. Ajendiks oli, et Palamusel on kultuurilugu ja teatri puudumine ei ole õigustatud. Dokumente asutamisest ei ole, sest tegemist oli suulise pärandiga.
Palamuse amatöörteatris on aastate jooksul kokku etendatud 21 etendust. Etendustega on võidetd erinevaid auhindu festivalidel, sealhulgas parima mees- ja naisosatäitja ning parima lavastuse tiitel.
Palamuse amatöörteatril on olnud 2 kindlat lavastajat. Kuni aastani 2006 oli lavastajaks Raivo Adlas ja peale seda võttis lavastajarolli üle tollane rahvamaja juhataja Valdi Reinas. Aastast 2010 ei ole olnud Palamus amatöörteatril kindlat lavastajat. Aastal 2014 lavastas Janek Varblas etenduse „Inishmore´i Leitnant“ ja aastal 2015 on välja tulemas etendus „Kahekõned kohvikutes“, mille lavastajaks on Karmo Toome.
Aastal 2013 otsustas Ivar Vinkmann Palamuse amatöörteatri taas ellu äratada ning pakkus Janek Varblasele võimalust Palamusel midagi lavastada. Kuna Janekil oli juba aastaid üks tükk sahtlis oma aega oodanud ja Palamusel olid olemas selleks vajalikud inimesed, võttis ta pakkumise vastu ja lavastas etenduse „Inishmore´i Leutnant“.
Soovitan uurimistööd lugeda kõigil, kes on vähegi huvitatud Palamuse amatöörteatrist ja selle ajaloost, sest töö annab sellest põhjaliku ülevaate.
Uurimistööd tehes õppisin kasutama arhiivist saadud allikaid ja sain hariva kogemuse, kuidas läbi viia intervjuusid. Samuti sain vastused kõigile oma küsimustele, mis on seotud Palamuse amatöörteatriga.
SUMMARY
The subject of the research paper is „Past and present of the Palamuse Amatöörteater“. The goals of research were to get to know when and why Palamuse Amatöörteater was founded, which and how many plays there have been, what recognitions they have gained, who were the directors at first and who are directors nowadays. The other goal was to examine genesis of the 2014 spectacle „The Lieutenant of Inishmore“.
Palamuse Amatöörteater was founded by Tiina Tegelmann and Raivo Adlas in 1997 to continue and complete the culture history of Palamuse. Over the years, there have been played 21 spectacles and some of them have been awarded in festivals with different awards including the best actor, the best actress and the best spectacle awards.
There have been two permanent directors in Palamuse Amatöörteater: Raivo Adlas and Valdi Reinas. Since 2010, there have been no permanent directors, spectacles have been created project based by different directors.
„The Lieutenant of Inishmore“ was staged in 2014 to revive Palamuse Amatöörteater. Ivar Vinkmann, the head of the Palamuse public house, offered to Janek Varblas the opportunity to find and direct a play under the name of the Palamuse Amatöörteater. Janek Varblas accepted the offer and used it to stage a play he had had in mind for a long time.
I recommend this research paper to all people interested in Palamuse Amatöörteater and its history.
